Monday 4 October 2010

Sunday 15 November 2009

Hiinlased Eestis - Yingli

Yingli saabus septembris Helsingist, kus ta oli olnud Nokias praktikal. Ta täitis oma ligi aastataguse lubaduse Euroopas olles ka Tallinnast läbi põigata. Nimelt veetsime eelmise aasta oktoobris alanud vahetusprogrammi kaks esimest nädalat koos hiinlastest osavõtjatega kultuuride erisusi lahates. Hiljem, kui meie asusime keelt õppima, sõitsid hiinlasd Euroopasse ärikoolitusele ja praktikale. Kroonilise turismiasjalisena jagasin siis hiinlastele Eesti kohta materjale ja panin neile hinge peale, et Euroopas olles mitte jätta ka Eestit külastamata. Päris mitmd olid seda kevadel ja suvel ka teinud. Yingli, kes oli Euroopasse kauemaks jäänud oli õnnelik, et sai minu näol ka võõrustaja ja giidi. Nii juhtuski, et plaanist tulla Tallinnasse päevaks sai neli päeva kestnud külastus. Lahkudes oli Yinglil kahju, et ei olnud rohkem aega ka teisi huvitavaid Eesti kohti näha. Aga ta arvas, et tuleb kindlasti tagasi.

Yinglile meeldis Tallinn väga, eriti vanalinnamajade punased katused. Tutvustasin talle ka kohalikku toitu. Käisime nii toidupoes kui Eesti kööki pakkuvas restoranis. Talle meeldis meie toit väga, eriti must leib, kohukesed, täisuitsuvorst ja Kalevi marmelaadiga šokolaadikommid. Aga ka kukeseened. Restoranis sõi ta isuga nii hapukapsast, verivorsti kui ka kama. Ainus asi, mis tema meelest süüa ei kõlvanud oli heeringas. Muudest asjadest vaimustasid teda eeskätt kadakapuust esemed. Olmeasjadest paelus teda kõige rohkem nõudepesuhari, mis Hiinas millegi pärast ei ole eriti levinud. Kadriorus jalutads hämmastas teda, et presidendi loss ei ole aiaga piiratud ja selle eest võib mööda jalutada kestahes.







Wednesday 30 September 2009

Tagasi kodus...

... ja juba kuu aega. Mida öelda kokkuvõtteks? Olles juba taaskohanenud eluga Eestis, tundub viimane aasta nagu unenägu - pöörane segu reaalsusest ja irreaalsusest. Aga jälg on maas, seda nii sadade piltide näol, diplomina seinal (tõesti-tõesti, riputasin selle seinale), aga eeskätt kümnete uute sõprade näol Hiinas ja Euroopas, oluliselt avarama maailmapildi näol parema teadmise ja mõistmise kaudu. Ka keeleoskus on olemas, kuigi veel algeline. Olen kahtlemata selle müstilise pisiku külge saanud, mis aeg-ajalt sunnib mõtted (ja loodetavasti millalgi ka jalad) Hiina poole. Loodetavasti sunnib see ka keelt edasi õppima ja muidugi vaeva nägema hiina turistide Läänemere äärde toomise nimel. 再见!